Minu viies lend
Meie lõpetajad - minu viies lend. Missugustena ma neid mäletan? Kõigepealt meenub mulle, et meil oli klassis kaks „Kuldset triot“. Nii me neid nimetasimegi: trio 1 ja trio 2. Esimene oli kolm tüdrukut, kelle puhul vahel tekkis küsimus, kuidas nad küll kõike jõuavad? Tänaseni on nad väga tublid. Teine, poiste trio, jõudis ka palju. Koos ülejäänud klassi poistega olid nad spordis tublid juba tollal, saades mitmeid esikohti ja püstitades Tornimäel algklasside spordipäevadel staadionirekordeid ning võites kaks aastat järjest maakonnasrahvastepallivõistlused. Jõudsid nad muudki. Alles hiljuti leidsin oma asjade seast seletuskirjad, kus oli neist ühe poolt kirjutatud, et puudus pikapäevarühmast terve nädala, kuna oli siin ja seal, pargis ja mujal õues. Meenuvad mulle ka lusti täis aastalõpupiknikud. Need toimusid enamasti minu koduõues. Ühel neist tegid poisid tüdrukutele kärurallit, mille finiš oli kasvuhoones, kuhu siseneti küljeseina kaudu. Ehmatus oli kõigil suur. Õnneks polnud kasvuhoone klaasist. Tänaseni ajab lugu mind ja mu peret naerma. Oli palju muudki, mida meenutades veel üle mitme aastagi naer peale kipub, kuid jäägu need siiski meie omavahelisteks väikesteks saladusteks. Et poiste poolt tekitatud ulakustega lihtsamini toime tulla, mõtlesin ma nad oma isiklikeks lasteks. Oma lapse peale võid sa kui tahes vihane olla, aga sa pole nõus temast mingi hinna eest loobuma. Armastus oma lapse vastu on ju tingimusteta. Paraku kinnistus see oma-lapse tunne nii, et tänase päevani taban end aeg-ajalt mõtlemast neist kui isiklikest lastest. Ja siis olen kurb, kui neil halvasti läheb. Loodan, kõigil neil läheb korda kool õnnelikult lõpetada ja edaspidi leiab igaüks oma koha elus.
Lõpetajate esimene õpetaja Gerta Uus