Intervjuu Vanalinna kooli õpilastega
Esimesest kolmanda aprillini olid meie koolis Kuressaare Vanalinna koolist vahetusõpilased Grete Wendel ja Rebeca Jürisson.
Küsisin neilt paar küsimust:
Rebeca
Alguses ikka olin põnevil, et kuidas maakoolides asjad käivad ja samas saab ka uue kogemuse. Kooli välimus on selline armas, armas väike kool. Tundides oli kohati kehv olla, kuna kas olime sealsest programmist maas või vastupidi. Tundides oli liiga vaikne, mis oli harjumatu. Õpilased jätsid sümpaatse mulje ja samuti ka õpetajad. Meid võeti hästi vastu. Meiega oldi hästi toredad ja sõbralikud. Linna koolides päris nii pole. Suurim erinevus, päris ühte erinevust ma välja tuua ei oska. Ilmselt vast see, et puudub see melu ja sagin. Õpilasi meil kordades rohkem ja nalja saab rohkem. Tunnid mööduvad erinevalt. Meie õpilased on väheke teistsugusemad ka. Siiski otseselt õppima ma siia kooli ei tuleks. Kuna ma ei suuda harjuda selliste oludega. Linn ja linnakoolid rohkem minu teema.
Grete
Esmamulje oli väga super, mõtlesin kohe sõprade peale, kes seal käivad. Enne tulekut muidugi närveerisin, et kuidas seal minema hakkab. Kooli nähes tekkisid väga soojad tunded, pisike, armas ja ilus kool; nii seest kui väljast. Tundides olla oli tõesti hirmuäratav-vaikus, mis oli üllatavalt hea. Õpilased jätsid väga hea mulje, klassikaaslased osutusid ülimalt abivalmideks ja mõistvateks. Õpetajad tekitasid aukartust, iseloomud olid kõikidel väga rahulikud ning olid nõudlikud. Suurim erinevus, mis kohe mõttesse tuleb, on kindlasti õpilaste käitumine üldiselt. Kärlal valitses tundides vaikus ja kõik ragistasid ajusid. Vanalinna Koolis on olukord pigem vastupidine; öpilased julgevad arutelda, pakkuda, fanaseerida ja arvamust avaldada, õpetajatega suhtleme enda koolis vabalt ja riietus on meil samuti vaba. Kuna põhikool on varsti lõpusirgel, siis kooli vahetamine ei tuleks eriti kõnealla. Samuti on enda koolis palju kodusem tunne ja terve koolipere on oma. Jään Kärla Põhikooli mäletama kui hea distsipliini ja kvaliteetse söögiga kooli.