Lugu sellest, kuidas täiesti tavalisest huvijuhist sai klassijuhataja
Elasid kord 15 toredat lapsukest, kes saatuse tahtel hakkasid õppima Kärla kooli esimeses klassis. Nii nagu Kärlal ikka üldiselt kombeks olnud, oli ka selles klassis tugev poiste ülekaal. See ei tähendanud aga seda, et tüdrukud olid nannipunnid. Nad tegid nii mõnigi kord poistele silmad ette. Aastad läksid, väikestest võrukaeltest said suuremad (võrukaelad) ja algkool hakkas läbi saama ning oma armsa õpetaja asemele oli vaja uut õpetajat!!! Arutati, vaieldi, lärmati, jonniti, põrutati jalga vastu maad. Ei olnud kerge leida just seda õiget. Siis sekkus armas õpetaja ja ütles lapsukestele: „Misasja te siin ilmaaegu sõnu kulutate. Mul on palju parem idee – MÕTELGE!“ Ja nii nad siis mõtlesid. Mõtlesid päeva, nädalakese ja kuugi oli varsti mööda minemas, kui ühel ilusal hommikul ütles üks lapsukestest: „Ma nägin täna huvitavat und. Meie klassijuhatajaks saab huvijuht!“ Teised kuulasid jutu ära ja nende näod muutusid rõõmsaks. „Tulge, lähme räägime huvijuhiga!“ Mõeldud, tehtud! Aga asi ei läinud nii libedalt nagu oli loodetud, sest huvijuhi nägu läks tõsiseks ja ta ütles, et tal on vaja asja üle järele mõtelda. Lapsukesed olid väga pettunud. No mida seal veel mõtelda! Keegi ütles, et äkki me ei meeldi talle ja ta ei taha meid. See ei olnud mõnus mõte. Aeg läks ja huvijuht muudkui mõtles. Lapsukesed käisid temalt aegajalt uurimas, et kas ta on juba asja selgeks mõtelnud, aga igakord oli vastus eitav. Maikuu oli juba käes ja koolilõpp terendas silmapiiril. Enam ei suuda lapsukesed oodata. Nad otsustasid, et homme lähme ja räägime asjad selgeks.
Järgmisel päeval tuli armas õpetaja uudisega, et varsti on lasteaias esinemine ja et hakatakse harjutama näidendit. Hakatigi! Tegelasi oli igasuguseid ja proovid olid lõbusad ja kaootilised. Aga siis ühel päeval ütles armas õpetaja, et tema ei saa nendega koos esinema tulla, et ta valis oma asemikuks huvijuhi ja et homme teeb tema asemel proovi just huvijuht. Saabus uus hommik ja esimesse tundi tuligi koos armsa õpetajaga ka huvijuht. Lapsukesed olid väga ärevil ega teadnud üldsegi, kuidas olla või mida teha. Juba avanes mitu suud, et küsida. Aga huvijuht jõudis neist ette. Ta ütles: „Nagu ma teile lubasin, mõtlesin teie ettepaneku üle järele. Olen tõesti väga palju mõelnud ja neid mõtteid on olnud nii häid kui ka veidi ehmatavaid. Ja ma olen jõudnud otsusele. Ma ei tea, kas see on kõige parem või teile meeldiv otsus. Ma ütlen teile ……. Jah!
Kaks sekundit oli täielik vaikus ja siis kostis juhhuuuuuuu! Ja kostis veel mitu juhhuuud. Siin lõpeb lugu sellest, kuidas täiesti tavalisest huvijuhist sai klassijuhataja.
Seda juttu kirjutades mõtlesin tagasi ajale, mis oli viis aastat tagasi mais. Need maikuud on kordunud, lapsukestest on kasvanud neiud ja noormehed. Mõned neist on peaaegu uued meie seas ja mõned on jäänud võrukaelteks. Kuigi nende uute üle on mul hea meel, et nad on meie klassi oma klassiks võtnud ning võrukaelteta ei saa läbi mitte kuidagi (kuigi nende võrude kohta võib öelda, et need pole mitte ainult poiste kaelas). Nende metsikus energias peitub meie klassi tugevus. Ma mõtisklen vahel selle üle, et kuigi sellest klassist pole saanud sellist, kes metsikult kokku hoiab ja kogu aeg ninapidi koos on, siis on mul hea meel selle üle, et nad kõik on isiksused ja ma loodan, et neist kujunevad toredad ja targad inimesed. See kõik on nüüd nende endi teha, sest oma elu elab igaüks ise. Soovin oma kallile klassile, et nad naudiksid neid viimaseid nädalaid Kärla koolis. Käes on eksamid!!! Hoian teile pöialt! Mõlemat!!! Ja siis ongi juba suvi ja ees ootab uus elu. Edu teile ja unistage suurelt!
9. klassi klassijuhataja, huvijuht Külli.