Nimi: Triinu Nelis
Sünniaeg: 12.01.1989
Vanus: 26
Elu moto: Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.
1. Kuidas te leidsite tee Kärla Põhikooli?
Varem ma töötasin Valjala Põhikoolis, kus ma olin korraga nii eripedagoog, pikapäevaõpetaja, väikeklassiõpetaja, klassiõpetaja ja 9.klassi klassijuhataja. Eripedagoogi koormus oli hästi väike, kuigi seda tööd tahtsin ma teha kõige rohkem. Nende tunnete ja mõtetega ma tegutsesin, kui nägin, et Kärla Põhikooli otsiti eripedagoogi. Nii ma otsustasingi kanditeerida.
2. Mis teile kõige rohkem Kärla Põhikooli juures meeldib?
Kõige rohkem meeldivad mulle heatahtlikud, sõbralikud õpilased ja õpetajate kollektiiv ka väga.
3. Kuidas ja miks teist sai just eripedagoog?
See on päris hea küsimus. Minu lapsepõlveunistus oli saada arstiks, aga kuna ma olin keemias nõrk, siis ma lõin enne keemia lõpueksamit põnnama. Kuna eripedagoog peab teadma mõndagi meditsiinist, psühholoogiast ja pedagoogikast, siis ma arvasin, et see on kõige lähedasem amet meditsiinile. Muidugi on õpetajaks olemise hea põhjus ka pikk suvepuhkus.
4. Kas tunnete, et olete leidnud endale sobiva eriala või tahaksite proovida ka midagi muud?
Ma olen kindlasti enda eriala leidnud, aga ma tahaksin oma teadmisi täiendada logopeedia valdkonnas. Võibolla kunagi ma tahaksin töötada ka täiskasvanutega, proovida seda tööd.
5. Mis teile oma töö juures kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldivad sellised pisiasjad, kui ma oma töö tulemust ka näen. Näiteks, kui laps enam ei veeri valjusti, vaid on hakanud vaikselt lugema. Või kui mõni õpilane ütleb mulle: “Oh, sellest nipist on kasu, mis sa mulle õpetasid“. Siis on mu töö edusamme näha.
6. Kui vanalt läksite esimest korda tööle ja mis töid te olete elu jooksul teinud?
Esimene töökoht oli mul 5.klassis ja ma olin ühes mõisapargis lillepeenarde rohija. Töid olen ma päris palju teinud. Peale selle lillepeenra rohimise läksin ma tööle ema kauplusesse. Tal oli oma väike pood. Gümnaasiumi ajal ma töötasin nädala sees Georg Otsa Mulla baaris klienditeenindajana ja nädalavahetustel käisin ma bussijaama toidupoes abiks. Veel olen olnud ma Kuressaares rattaringi juhendaja kolmandatele klassidele ja puuetega inimeste juhendaja. Mulle meeldis teenida endale taskuraha ja seda ma nautisin.
7. Kas te olete elanud terve oma elu Saaremaal?
Enamus elust küll. Vahepeal elasin ma ülikooliõpingute ajal kaks aastat Tartus.
8. Mis on kõige ekstreemsem asi, mis te oma elus teinud olete?
Ekstreemsusega on üldiselt kehvad lood, sest ma ei ole üldse ekstreemne inimene. Kõige ekstreemsem oli see, kui ma ronisin 6-aastaselt koos vanaisaga Tivolis lendava vaiba peale. Selline Aladini vaip oli siis. Kujutate ette, mis pidi see üldse käis ja sinna vaiba peale see ekstreemsus mul jäigi. Ma nutsin terve aeg. Siis olid mul kaks hammast parasjagu lahti ja need kukkusid muidugi suust ära. Enam ma ei taha mitte ühtegi ekstreemsust teha, ma olen igav inimene selles suhtes.
9. Mis teid elus kõige rohkem motiveerib?
Minu sees istub selline väike motivatsioonipisik, mis saab jõudu nendest edusammudest, mida ma ise tunnetan. Ma olen hästi palju valmis pingutama, kui see puudutab minu ja minu lähedaste edu ja õnne. Sellest mu väike pisik toitubki.
Triinu-Liis, Kaisa ja Emili 6. klass